Veikko Maripuu: me peame ütlema, et nad peataks inflatsiooni

Kolmapäeval, 15. juunil teatas USA Föderaalreserv oma pea 30 aasta suurimast intressitõusust, selge sõnumiga – inflatsioon tuleb maha jahutada. Viimati tõstis USA keskpank intresse sama palju 1994. aastal. Samal aastal alustas telesari “Sõbrad”, Valge Maja avas kodulehekülje, avati tunnel Inglismaa ja mandri-Euroopa vahel. Muidugi jäi alatiseks maailma ajalukku laevanimi Estonia.

Mitu asja oli Eestis aga just õigesti tehtud. Eestis majandus kasvas. Inflatsioonitempo, mis oli just näinud kolmekohalisi numbreid, langes hoogsalt.

Tarbijate, ettevõtjate ja investorid kohanevad, riigid mitte

Veel paar aastat tagasi, enne Covid-kriisi vallandumist oli Euroopa väljakutseks mingisugusegi hinnakasvu saavutamine. Koroonapandeemia alguses vallandunud majanduse ja hindade languse kartus tundub praegu kui kauge ajalugu. Esialgne ehmatus ja maailma sulgemine mõjutasid pikaajalisi tarneahelaid ning teatud majandussektoreid (millele on oluline inimeste liikumine), kuid koos Covid-pandeemia pikaajalise püsimisega enamik meist – tarbijad, ettevõtjad ja investorid – hakkas kohanema päris hästi. Meie valitsused aga mitte nii sujuvalt, suurendades veel pandeemia teisele ja kolmandalegi aastale vastu minnes loomingulise mitmekesisuse ja meisterlikkusega loodud toetusi ja kulutusi.

Järk-järgult keris juba energiakriis, mille revisionistlik Venemaa suutis vallandada juba enne konventsionaalse sõja alustamist. Vene energiakandjate stabiilsele voole lootnud, juttudes suurema ja tegudes äärmiselt pehme Euroopa üllatamine ja seljavõit rünnaku esimeses faasis oli kerge saak – tulemuseks kohati mitu korda kerkinud energiakandjate hinnad.

Eesti inflatsiooni anatoomiast

Kaupade ja teenuste hindade üldine tõus, mille tulemusel raha väärtus ja ostujõud vähenevad, on aktsepteeritav, kui see tõus on, nagu majandusteadlased ütlevad, mõõdukas. Suuremad keskpangad peavad eesmärgipäraseks inflatsioonitasemeks umbkaudu kaks protsenti aastas.

Liigkiire inflatsioon on aga kahjulik. See esikoht Euroopa arvestuses ei ole midagi, mille üle rõõmustada.

Inflatsioonitunnetus ajendab reeglina investeerima mitterahalistesse vahenditesse, näiteks kinnisvarasse. Eestis ongi inflatsiooni mõjutavaid tegureid olnud näha juba tükk maad varem. Enne pandeemiat nähtud tubli majanduskasv ja veel Covid-perioodilgi jätkunud jõuline palgatõus, avaliku sektori kiirenev kulude ning investeeringute kasv ja pensionireformi käigus tagasi inimesteni jõudnud summad viisid Eestis rahvuslike mõõtmeteni viinud kinnisvara- ja börsiinvesteeringuteni ning seal järsule hinnakasvule, andes ekspertidele märku ebastabiilsuse saabumisest juba enne, kui tarbijahinnad laiemalt kerkima hakkasid.

Inflatsiooni üks halvemaid tagajärgi on üleüldine ebakindlus

Inflatsioon üldises, palju ohtlikumas plaanis tähendab ebakindlust. See on peamine põhjus, miks kõrge inflatsioonimäär alla tuua – seda samal ajal mitte veelgi leegitsevamaks muutes.

Kõrge inflatsioonitase muudab majandusotsuste tegemise keeruliseks kõigile. Tarbija mõtleb, kas osta veel mõni kodumasin (mis siis, et otseselt vaja polegi), sest raha kaotab väärtust? Või hoida raha mustade päevade tarbeks? Ettevõtja arutab, kas investeerida tootmisseadmetesse, mille väljavahetamist plaanitud või lükata investeerimisotsused edasi – sest mis kasu on uutest seadmetest, kui peatselt oluline osa tellimusi kaob. Ebakindlus vähendab järk-järgult nii tarbimist aga ka investeeringuid ning aeglustab majanduskasvu.

Need mõjud võivad ühtäkki viia deflatsioonini ehk kaupade ja teenuste hindade üldise languseni pikema aja jooksul. Üldise hinnataseme langedes lükkavad inimesed oma tarbimist, ettevõtted oma investeeringuid kindlamini edasi, majanduskasv aeglustub kiiremas tempos. Eriti murelikud on laenuvõtjad, kuna laenude reaalne väärtus suureneb. Ettevõttel, mille kaupade või teenuste hinnad langevad, on oluliselt raskem teenindada oma laene. Palkasid langetada on aga keeruline, kui mitte võimatu (Eestil see aastatel 2008-2009 korraks õnnestus, kui ühtsena eurot ootasime). See toob kaasa töötuse suurenemise ning pankrottide arvu kasvu. Kui laenuvõtjad satuvad raskustesse, siis laenukahjude kaudu ohustab see ka finantsasutusi.

Aga inflatsiooni mõjud võivad viia ka kõige kardetuma hindadega seonduva olukorrani. “Kõigi hirmude ema” – stagflatsioon – on moodustis sõnadest stagnatsioon ja inflatsioon. Olukord, mis kirjeldab madala või olematu kasvu ja kõrgete hindadega majandust. Kõrged hinnad jäävad, aga kasvavate sissetulekute ja tulude puhver kaob. Väga ebameeldiv.

Euroopa Keskpank, nagu ka poliitikud, ei ole teinud sisuliselt mitte midagi

Kõrge inflatsiooni leevendamise otsese vähendamisega ei ole meie poliitikud ega keskpankurid – kelle käes on kõik eelarve- ja rahapoliitika tööriistad – peaaegu üldse tegelenud. Mõnede maksude langetamisel (mida on tehtud päris paljudes Euroopa riikides) on hinnatõusule olnud parimal juhul ajutine mõju. Üldisel toetuste suurendamisel eelarvete kaudu (mida on armastatud teha nii paljudes Euroopa riikides kui ka Eestis) on inflatsioonile hoopis vastupidine mõju.

Mõned kuud tagasi ütlesid Euroopa Keskpanga ja mitme olulise riigi keskpanga juhid, et inflatsioon on ajutine nähtus. Hüppeliselt tõusvad energia- ja toiduainehinnad tõstsid euroala inflatsiooni juba detsembris 2021 rekordkõrgele, viiele protsendile. Keskpanga president Christine Lagarde aga selgitas, et inflatsioon blokis stabiliseerub ning “langeb allapoole seatud eesmärki” 2022. aasta lõpuks. Nii ei ole üldse läinud. Inflatsioon kiireneb. Euroopa Keskpanga usaldusväärsusele see hästi ei mõju.

See on peamine põhjus, miks Euroopa Keskpank on rahapoliitiliste stiimulite eemaldamiseks liiga aeglane. Kuid vaatamata sellele, millal Euroopa Keskpank tegutsema asub, ei jää euroalal – sealhulgas Eestis – intressimäärad sama madalaks kui aastaid on olnud. Kokkuvõttes tähistab see mõneks järgnevaks perioodiks suurt muutust maailmamajanduses, kus ettevõtted ja eraisikud on aastaid nautinud madalaid laenukulusid.

Peatage inflatsioon

Laenukulude tõus on paratamatus. Kõrge inflatsiooni jätkumine on aga hetkel palju tõsisem asi. Mida pikemalt aga Euroopa Keskpanga poolse raviga (st intressimäärade tõstmisega) oodata, seda inetumalt, kõrgemale ja pikemaajaliselt need võivad tõusta.

Valitsuse käes on omakorda fiskaalpoliitika. Rusikareegel sellises keskkonnas – temperatuuri langetavad sammud. Mitte tõstvad. Veel parem, kulude ümberkorraldamine. Ja see pole sõnum vaid Eesti poliitikute suunal. Arvestades kõrget riigivõla taset ja kasvavat inflatsiooni eurotsoonis, oleks kogu euroalal valitsustele suurema võlaruumi andmine (mida praegu jätkuvalt ka räägitakse) vale tee. Eelarvepoliitika koordineerimine peaks selle asemel keskenduma kulutuste reformimisele – nende kvaliteedi, mitte kvantiteedi tõstmisele.

Alljärgnev artikkel ilmus ERR uudisportaalis.

https://www.err.ee/…/veikko-maripuu-me-peame-utlema-et-nad-peataks-inflatsiooni