Uppuja päästmine on…?

Mis on kõige hirmuäratavamad sõnad eesti keeles? Surm? Kaos? Sõda? Kummitus? 

Igas keeles on ohtralt sõnu, mis inimestes ebameeldivaid tundeid tekitavad. Ka eesti keeles, kuigi erinevalt ilusatest sõnadest pole selle kohta eraldi uuringut tehtud. Ometi on iga „südame” ja „heinamaa” kohta vähemalt neli „masu” või „katku”. 

Ka inglise keeles on hirmuäratavaid sõnu rohkelt. Ameerika presidendi Ronald Reagani hinnangul täpselt üheksa: I’m from the government and I’m here to help. Ehk „ma olen riigiametnik ning tulen teile appi!”.

Riigiabi on üks lõpmatu teema ning arusaadavalt kerkib see eriti nähtavalt esile just kriiside ajal. 

Alles hiljuti tutvustati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi uuringut, millest selgub, et üle 50% Eesti ettevõtjaid ootab kriisi ajal abi just nimelt riigilt. Ehk siis usuvad pooled siinsed ettevõtjad, et raskel ajal peaks mingi osa maksutuludest aitama nende ärisid päästa. 

Iseenesest on ettevõtja ootus riigiabile igati mõistetav ja loogiline. Kes siis riigi majandust elus hoiavad ning töökohti loovad, ministrid või? Ettevõtlus on kõigi, mitte üksnes ettevõtja asi, eriti kui see kogukonna elu parandab. 

Samas on riigiabinimelisel mõõgal ka teine tera – see võib inimese laisaks muuta. Ettevõtluses on uppuja päästmine suuresti uppuja enda asi ning ellujäämisega peavad firmajuhid eelkõige ise tegelema. Kaasa arvatud need 50%, kes riigiabile loodavad. Keerulisel ajal on riigi meetmed vajalikud ja pahatihti nendeta ei pääse, kuid abist on tolku peamiselt neile, kes end ise aidata tahavad. 

Niisiis – oodakem abi, kuid eeldagem ise hakkama saamist. Nii võivad mõlemad juhtuda – nii abi kui ka hakkama saamine. Ainult riigi peale lootma jäädes ei juhtu aga midagi, äärmisel juhul üks erakordselt hirmuäratav eestikeelne sõna – pankrot. 

Finora