Tõhus nipp käibe kasvatamiseks, mida enamik ettevõtteid ei kasuta

Inimkond jaguneb teatavasti kaheks: ühtede meelest tuleb hädasolijale õng anda, teised aga arvavad, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Paljud Eestis tegutsevad toodete- ja teenusemüüjad näivad teise kategooriasse kuuluvat: nende asi on tooteid ja teenuseid pakkuda, kust klient selleks aga raha saab, pole nende mure. 

Ameerikas on täpselt vastupidi ning hädasolijale antakse õng isegi siis, kui tal seda vaja pole. Pea iga ettevõte näeb kurja vaeva, et sulle raha leida, peaasi, et tema käest toote või teenuse ära ostaksid. USA-s teeb ka kõige väiksem mikroettevõte koostööd mõne finantsasutusega, et klientidele paindlikke makselahendusi pakkuda ning seeläbi müüki ja käivet tõsta. Suurtest ettevõtetest rääkimata: igal vähegi nimekal müüjal on oma brändinguga krediitkaart, mis toimib sisuliselt järelmaksuna. 

Mõnikord läheb asi Ameerikas koguni nii kaugele, et krediitkaart sulle peaaegu vägisi taskusse topitakse. Kui natukenegi usaldusväärse inimese mulje jätad, avanevad sulle kõigi suuremate kaubakettide krediidiliinid, tahad sa neid või mitte. 

Tõsi – ka Eestis pakuvad mõned mööbli- ja elektroonikapoed oma järelmaksu. Reeglina tuleb Eesti inimesel aga pangast krediitkaarti taotleda, kui kauba eest kohe kõike ära ei jaksa maksta. Miks küll? Mis põhjusel pole maailma suurima majanduse eeskuju muidu igati edumeelset Eestit nakatanud? 

Poepidajale sobib hästi, kui klient kauba eest oma krediitkaardiga maksab ning selle pealt pangale 16–18% intresse loovutab. Samasuguse intressiga oma järelmaksu või liisingut pakkudes tunneb Eesti kaupmees end aga röövlina. Ebaloogiline, kas pole? 

Eesti väikeettevõtted otsivad pidevalt uusi võimalusi, kuidas laieneda ja turuhaaret suurendada. Koostöös krediidiandjatega oma liisingu või järelmaksu pakkumine tundub selleks vältimatu vahendina. Seda enam, et keerulist pole siin midagi: tuleb lihtsalt krediidiandja poole pöörduda ja peale hakata. 

Finora