Mis imeasi on „talupojatarkus” ja miks meil seda just praegu kõige rohkem vaja läheb

Sõnale „talupojatarkus” on viimasel ajal muiates vaatama hakatud. Et kui tark see talupoeg siis nii väga oli, eks? Oleks talupoeg tark olnud, olnuks tema elu palju kergem kui too lõputu kannatamine ja ikaldus, mille kohta kirjandusklassikast loeme. 

Tegelikult on sellel sõnal aga hoopis sügavam mõte, kui esimese hooga tundub, eriti kriisiaegadel. Tarkus ei tähenda ilmtingimata entsüklopeedilisi teadmisi, vaid väljendub laiemas eluvaates. Ja vähemalt meie siin Finoras oleme viimastel nädalatel täheldanud, et põllumehest väikeettevõtja võib kohe vägagi tark olla. 

Nimelt vaatab põllumees tänast kriisi palju rahulikumalt kui paljud teised väikeettevõtjad. 

„Jah, kriis on tõsine,” nõustub ta, „ent kui päike hakkab kõrgemalt käima, tahab põld ikka harimist, isegi kui Eestis on mingi viirus ja mul on oht see läbi põdeda. Ega keegi end meelega nakatada taha, aga töö tuleb ju ära teha. Eesti inimene oskab end hoida ja mõistlikult käituda.” Kuldaväärt filosoofia, mida saaks ja tuleks ka teistes sektorites rakendada.

Kui ühiskond on täpselt nii tugev, kui on tema nõrgim liige, siis äkki on majandus täpselt nii vastupidav, kui on tema sisemine enesekindlus kõige raskemal hetkel? 

„Rahu, ainult rahu”, ütles üks ilus, ülitark ja parajalt paks mees oma parimates aastates. Koroona pole esimene kriis, mille Eesti majandus on edukalt üle elanud. Ei jää see ka viimaseks ja nii kaua, kui suudame kriisidele põllumeheliku talupojatarkusega otsa vaadata, väljume sellest kogenuma ja ettevaatavamana. 

Finora