Mees silmas, võlg meeles

Eesti vanarahvas on targem, kui ajalooõpikutest paistab. Meie esivanemad tegid hulga tähelepanekuid, mis on hiljem prohvetlikeks osutunud:

Mis lusikaga võetud, tuleb kulbiga tasuda.

Veli võlga võttes, vennikene makstes.

Võla, mis enne jüripäeva tehtud, maksab lojus, mis pärast, põld.

Mees silmas, võlg meeles.

Võlg võõra oma.

Nende vanasõnade loomise ajal polnud ettevõtlust – vähemasti selle tänasel kujul – olemaski. Ometi kõlavad iidsed tarkused täna kohasemalt kui eales varem. Võlg võib ju võõra oma olla, kuid sellest ei pääse ükski firmajuht. 

Ning kui läheb nii, nagu läks paljudel ettevõtetel koroonakriisi ajal, muutub võla jüripäevaks tasumine keeruliseks. Nii ei jäägi põllul muud üle, kui ise kohustus ära maksta. Ehk tänapäevasesse keelde tõlkides: vajalikud investeeringud jäävad ootama ning ettevõtte areng satub ohtu. 

Õnneks on moodsad finantsasutused meie esivanemate võlausaldajatest sõbralikumad. Nad on valmis klientidega laua taha istuma ning annavad raskel ajal maksepuhkust. Siin peaks aga iga ettevõtja paari asja meeles pidama. 

Esiteks pakuvad laenuandjad puhkust ainult põhiosa maksetele. Intressimakseid tuleb igakuiselt edasi tasuda. Kui sa laenuperioodi ei pikenda, suureneb maksepuhkuse lõppedes sinu laenu põhiosa makse. See tähendab, et firma igakuine maksekoormus suureneb. 

Teiseks tuleb laenuandjaga suheldes aru saama, et jaanalind on küll sihvakas, ent suhteliselt kasutu eeskuju. Pea võib ju liiva alla peita, kuid ega võlg sellest kuhugi kao. Ei kao see ka siis, kui telefonikõnedele vastamata jätad. Tõsta parem toru ning räägi laenugraafik uuesti läbi. See aitab ajutised makseraskused üle elada ning kaitseb maksehäireregistrisse sattumise eest.  

Finora