MAGISTRIÕPE: KAS AJA RAISKAMINE VÕI VÕTI TULEVIKKU?

Kas magistriõpe on väärt neid pingutusi, panustatud aega ja kulutatud närve – küsib endalt iga bakalaureusekraadi omandaja. Diplomis on kirjas, et nüüd on õigus töötada kõrgharidust nõudvatel ametikohtadel, mida veel on vaja?

Igaüks peab täpselt teadma oma eesmärke, valima teid nende saavutamiseks ja teadma vastust kahele olulisele küsimusele kellele ja miks.

MAGISTRIKRAAD ANNAB KONKURENTSIEELISE TÖÖTURUL

Kõigepealt teeme selgeks kellele on see oluline. Võrreldes bakalaureusega, mille omandamine võib olla seotud kohusetundlikkusega, vanemate soovi või ühiskonna survega, siis magistriõpe on suuremas osas vabatahtlik. Seega vastus esimesele küsimusele on üsna lihtne – vajadus on ainult iseendal.

Teisele küsimusele vastuse otsimine nõuab oluliselt rohkem aega. Magistril on vaieldamatu konkurentsieelis tööturul, põhjus karjääritrepil samm edasi liikuda, kuna seljataha on jäänud tugev teoreetiline baas, hoolikalt ja sügavalt uuritud oma ala kitsaskohad. Seega saab inimest nimetada oma ala tippspetsialistiks. Prestiižikas teaduskraad on ka eelduseks riigiasutustes töötamiseks ning kõrgematele ametikohtadele kandideerimiseks, sh konstrueerimisinsener, vanemanalüütik, projektijuht jpt. Lisandub ka lai tuttavate spekter, keda magistrant kohtab nii koolikaaslaste kui ka õppejõudude seas, sh tegevusharu pikaajalised tegijad ja asjatundjad. Tutvus nendega võib edasises karjääris või oma äri alustamisel kasuks olla.

VÕIMALUS OLLA PIKEMALT ÕPILANE

Vähem oluline pole ka see, et magistrant on tudeng, kellel on rida soodustusi nii Eestis kui ka välismaal. Oluliseks kasuks on võimalus kasutada vahetusüliõpilaste programme, mis annavad võimaluse soodsalt reisida ja välismaal elada ning soodustavad võõrkeelte omandamist, rahvusvahelise töö- ja õppimiskogemuse kogumist ja silmaringi avardumist.

Magistriõpe on lisaaeg enda harimiseks. See on aeg, kui üliõpilane saab lõplikult aru, mis on suund, kuhu on kindel soov edasi liikuda ja millele ei oleks kahju eraldada arvestatav periood oma elust. Õpilane elab jällegi läbi olukorrad, mis küll tekitavad stressi, aga samas lisavad uusi teadmisi ja lõpuks kõigest sellest saab hindamatu elukogemust – oskus asju näha, mõelda, analüüsida ja argumenteerida.

ÕPPIMINE JA TÖÖTAMINE VÕIB OLLA VÄGA STRESSIRIKAS

Vaatamata paljudele positiivsetele külgedele magistrantuuri sisseastumiseks, peab rahulikult kaaluma ka kõike kaasnevaid riske ja raskusi. Mõned ülikoolid arvestavad, et suurem osa üliõpilastest on täiskoormusega töötajad, seega õppekorraldus toimub õhtuti ja nädalavahetustel, st töö ja õppimise kooskõlastamine ei ole ajaliselt keeruline. Teine küsimus – kas igaüks saab selle koormusega hakkama? Tihti on tegemist 12 tunniliste tööpäevadega ning õppimine võtab magistrandi elust suure osa. Õppetöö koosneb nii auditoorsest kui ka iseseisvast tööst, mis ei võta ainult 1-2 õhtut. Tänapäeval eeldab õppimine aktiivset suhtlust tudengite vahel, grupitöö on populaarseim kodutöö teostamise vorm, mis ei pruugi sobida igaühele. Kaugeltki iga inimene ei suuda pidevalt vastutada grupikaaslaste panuste ja tulemuste eest.

Magistrant peab taluma stressi, et lisaks pikkadele tööpäevade ja suurele hulgale kodutöödele on vähemalt kaks korda aastas lisastressi allikas – sessioon. On küll võimalik tööandjaga kokku leppida osakoormuses, kuid siia on peidetud teine risk. Osakoormusega töötajal võib karjääriredelil tõusmine võtta oluliselt rohkem aega kui täiskoormusega kolleegil, kes järelikult saab rohkem praktilist töökogemust.

Vähem olulilne pole ka finantsiline küsimus. Nii Eestis kui ka välismaa ülikoolides on tasuta ja tasulised õppekavad, kuid mõnedel erialadel õppimiseks tasuta võimalust ei ole. Siin on abiks finantsasutuste poolt pakutavad teenused, näiteks Finora Capital’i väike- või hüpoteeklaen, mis aitab õppimise ajal keskenduda olulisele.

Tutvu finantsteenuste tingimustega ning vajaduse korral konsulteeri asjatundjaga!

Olga Bugakova