Krediitkaart, uus suur moetrend panganduses

USAs on tekkinud suur arutelu seoses hüvedega, mille omanikuks saab inimene, kellel on olemas krediitkaart. Nimelt on 4 suuremat USA panka – JPMorgan, Bank of America, Wells Fargo ja Citibank – pakkumas oma krediitkaardi klientidele järjest suuremaid boonuseid, et uusi kliente ligi meelitada. Näiteks pakub JPMorgan nendele noortele, kel on olemas JPMorgani krediitkaart, suurepärast võimalust reisida 1500 USD eest ükskõik kuhu maailmas. Panga lootus on muidugi see, et noortest saavad pikaajalised kliendid ning pank teenib pakutud raha aja jooksul tagasi.
Kuid kas ikka teenib?

Krediitkaart ja selle olemus

Kolmveerandi krediitkaardi tuludest teenivad pangad intressidelt ja ülejäänu teenustasudelt. See tähendab, et inimesed peaksid pidevalt kulutama krediitkaardiga rohkem, kui nad jooksvalt tagasi maksavad ning lisaks püsima pikalt sama panga juures. See trend on aga muutumas just seetõttu, et pangad teevad järjest uhkemaid pakkumisi ning kliendid liiguvad hüvede jahil pangast panka.

Tänase olukorra juured on 2008. aasta finantskriisi ajas. Nimelt vähendasid kriisi järgselt rakendatud regulatsioonid ja riskijuhtimine kodulaenude ja väärtpaberiturgudel kauplemise kasumlikkust, sundides panku vaatama taas krediitkaardiäri poole. Krediitkaart kui toode hakkas rohkem levima jõukamate inimeste segmendis, sest nende jaoks olid krediitkaartide valikul on erinevad soodustused ja boonused olulisemad kui vähemjõukate klientide puhul, kes lihtsalt soovisid vaba raha vajalikeks kulutusteks.

Kui kasulik on krediitkaart pangale?

Pankade esindajad räägivad seni, et nende kaardiäri on endiselt kasumlik, kuid täpseid andmeid ei kipu keegi avalikustama. Analüütikute hinnangul võivad ulatuslike hüvede pakkumisega harjunud tarbija ning muutunud turuolukord hakata oluliselt mõjutama suurpankade kasumlikkust. Eks järgmised aastad näitavad, kellel on õigus. Huvitav küsimus on, kas  ka Eestis hakkavad pangad mingil hetkel pakkuma krediitkaardi omandamise eest senisest oluliselt suuremaid hüvesid või pääseme meie sellest hullusest.

Kel suurem huvi, saab lähemalt lugeda Reutersi selle nädala artiklist

Andrus Alber