Kes tahab „tasuta” panka?

„Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju,” ütles kunagi üks tarkpea ning täpsemini on nii odavaid asju kui rikkust võimatu kirjeldada. Odavatel asjadel on kalduvus kiiresti tuksi minna ning kui see juhtub, tuleb katkiläinud eseme asemele uus osta. See juhtub pea iga odava asjaga, sest odavad asjad just seetõttu odavad ongi, et nende valmistamisel on vähem vaeva nähtud. 

Seega teab igaüks, et kui ta kaheeurose T-särgi ostab, tekivad sellesse peagi augud. Odava särgi võib rahuliku südamega ära visata, kahju pole teab kui märkimisväärne. Kuid on terve rida tooteid ja teenuseid, mille puhul nii lihtsalt ei pääse. Näiteks pangad. 

Kes ei unistaks pangast, mis ühegi toimingu eest sentigi ei võta! Teed ülekande – tasuta. Võtad sularaha välja – tasuta. Sõlmid mahuka laenulepingu – tasuta. Pankadel on ju raha nagu muda, miks nad siis iga liigutuse eest tasu küsivad? 

Ühest küljest kõlab taoline arutluskäik loogiliselt. Pangad toodavad klientide vahendite abil uut raha ja olenevalt finantsasutuse suurusest võib seda uut raha päris palju tekkida. Teisalt suudaks pank tasuta teenustega küll kliendibaasi laiendada, kuid jääks tulu ja kasumi poolest konkurentidele alla ning võiks peagi ise rahalistesse raskustesse sattuda. Seda oleme näinud mitmel pool maailmas uute ehk nn digipankade turuletulekul: kõik annavad teada klientide arvu kiirest kasvust ja sellest, mida tasuta pakutakse, kuid valdav enamik on sügavas kahjumis.

„Ja mis siis?” võiks nüüd küsida. „Mis mul sellest, kui suures kasumis või kahjumis mu pank on? Peaasi, et nad iga tehingu eest kahte senti ei röövi!” Kõik õige, ent sama loogika järgi võiks ka särki osta: vahet pole, kui sinna kolme tunniga auk sisse kulub, kõige olulisem on hind, mida selle eest maksan. 

Panga jaoks tähendab „augu sissekulumine” seda, et klientide hoiused ei ole tingimata kõige kindlamates kätes. Klientidele kõike tasuta pakkudes saeb pank nii seda oksa, millel ise istub, kui ka seda, millel istuvad tema kliendid ja hoiustajad. Ja eespoolmainitud odavate asjade ütlus võiks finantsmaailmas kõlada umbes selliselt: ma ei ole nii rikas, et oma raha tasuta teenuseid pakkuvas pangas hoida. 

Kummas pangas on mõistlik oma sääste hoiustada: kas selles, kus kõik on tasuta, kuid sügavas kahjumis ning pidevate uute investorite ootuses; või selles, kus võetakse küll tasusid, ent pank suudab kasumi arvelt pidevalt ka omakapitali kasvatada? 

 

Finora